Mikroõpe täiskasvanute koolitajate koolituses
See oli igiammusel ajal, kui ma esimest korda kohtusin mikroõppega. Kohtusin, ega teadnud samas, millega on tegu.
Nimelt möödunud sajandi lõpus, 1999. aastal korraldas Taani Kodukaitse Akadeemia Naiskodukaitsele esimese instruktori kursuse, kuhu osalema pääses kokku 10 inimest. Mina teiste hulgas. See koolitus muutis mu elu ja ma tean, et pärast seda, aastate jooksul, on juhtunud samamoodi väga paljude mikroõppe läbinud inimestega.
2001. aastal Kaitseliidu kooli teenistusse asudes sai üheks minu tööülesandeks selle sama instruktorikursuse korraldamine Kaitseliidu ja tema eriorganisatsioonide Naiskodukaitse, Kodutütarde ja Noorte Kotkaste täiskasvanud liikmetele. Algus oli päris raske, kuna pidin tegema midagi, millest ma ise ka kuigi täpselt aru ei saanud. Aga noh – julgete päralt on maailm 🙂
Kui ma 2003. aastal asusin õppima Tallinna Ülikooli andragoogika magistriõppesse, siis oli üheks minu peamiseks õpieesmärgiks instruktorikursuse olemuse ja selles toimuva õppimise läbi uurimine ja lahti mõtestamine. Alguses pidin oma õppejõude päris pikalt veenma, et tegemist on siiski millegagi, mis väärib uurimist ning et tegemist ei ole mingi militaarmaailma nišimeetodiga vaid juba 1963. aastal Stanfordi Ülikoolis välja töötatud ja üle maailma väga laialt levinud õpetajakoolituse tehnikaga.
Kõik läks lõpuks ikkagi hästi ning lisaks minu isiklikule väga sügavale õppimisele selles valdkonnas, kaitsesin ma 2005. aastal oma magistritöö teemal “Mikroõpe täiskasvanukoolitaja koolituses“. Ülimalt tore on “mikroõppe maaletoojana” teada, et nüüdseks viljeletakse seda üha laialdasemalt nii Tartu ja Tallinna Ülikoolis kui ka mitteformaalses õppes.
Hiljuti lõppenud pika noortevaldkonna koolitaja koolituse lõpetajad soovitavad samuti soojalt piire katsetada.