Kuidas kogemata õppida
Kogemata õppimine on ülipõnev. Mulle tuleb see mõte sageli just siis pähe, kui oma igapäevast metsas jalutamise ringi teen.
Kunagi ammu-ammu, kogunisti 12 aastat tagasi, juhtus minuga üks väga omanäoline õppimise lugu, millel on pikk ning kestev mõju. Sel ajal töötasin ma Kaitseliidu koolis instruktorina. Tsiviilmaailma keeles tähendab see, et töötasin koolitajana.
Meil oli käsil uute õppekavade väljatöötamine ja me tegime seda arendusseminari vormis. Lisainfoks kõigile asjasse pühendatuile – õppekavad, mida koostasime, olid loomulikult väljundipõhised. Ja seda juba aastal 2004!
Mina olin toona selle arendusseminari juht ning ma koordineerisin ja juhendasin töörühmade tööd. Üks õppekava, mida välja töötati, oli “Sõjapidamine talvetingimustes – täiendkursus allüksuste ülematele”. Selle rühma juures töötas ka üks välismaine kolleeg. Norra Heimevernet´i instruktor. Nemad seal Põhjas evivad jätkuvalt talve, mis on talv, ja neil on pikaaegsed kogemused sellest, kuidas karmides ilmastikutingimustes säilitada oma tegutsemisvõime ja võitlusvaim.
Päevad sellel seminaril olid pikad, nagu Kaitseliidu koolis üldiselt, ja toona eriti, tavaks. Ja tööd tegime samal aastaajal, mis praegu. See tähendab talvel. Seega alustasime pimedas ja lõpetasime pimedas.
Ja nüüd tuleb see eriline õppimise koht!
See Norra instruktor ütles, et tema tahab päeval umbes tunniajast pausi, sest see võimaldab tal valgel ajal väljas jalutamas käia.
Ausalt, ma kehitasin toona õlgu, sest igaühel võivad olla ju tema veidrused ning mind ei kõnetaud see teema üldse. Mulle meeldis vahet pidamata ja ennast säästmata tööd teha. Vahet polnud, kas päeval või öösel. Ja mis imeasi see päevavalgus siis ikka ära ei ole! Iga natukese aja pärast ja väga ette ennustatava sagedusega tõuseb Päike. Tõuseb ja läheb jälle looja. Tõuseb ju jälle – kah mul asi!
Aga ometi torkas mind see tema mõte ja hoiak niivõrd, et jäi igaveseks meelde. Ning mitte ainult meelde. Ühel tagantjärele tuvastamatul hetkel, kuid juba palju aastaid tagasi, tabasin ennast ihalemast päevavalgel jalutamist. Metsas. Vaikuses. Rahus. Ihalesin ja unistasin, soovisin ja planeerisin. Ühest täiesti suvalisest episoodist oli välja kasvamas võimas vajadus midagi oma elus ümber õppida.
Nüüd ma siis jalutangi iga päev ja teen seda päevavalguses. Töötan hommikul ja töötan õhtul. Vajadusel töötan isegi öösel. Aga päeval käin jalutamas. Ning ma võtan seda kui hinnalist võimalust, sest kunagi ei tea täpselt, millal Päike viimast korda tõuseb.
Päikesetõus läbi ploomipuu võra vaadates.