Tihased toksivad pekki ja mina… – klaviatuuri
Mina ei tea kuidas mujal maailmas, aga siin lõunas on talv käes. Möödunud nädalal oli öösel juba -15, kõik on valge ja lund üha tuleb. Tihased toksivad võidu akna taga pekki ja mina klaviatuuri.
Tänase päeva kirjutamise mõtted said alguse juba eile, kui lugesin Quartz´ist ühte õppimise alast artiklit ning jagasin seda ka ühe mõttekaaslase-koostööpartneriga. Tema täheldas selle loo peale lühidalt aga ülitäpselt: “Vanaema ütles kord mulle, et mina sinu vanuselt tegin juba tööd. Ma ütlesin vanaemale, usu ma teen veel sinu vanuselt tööd.”
Ja nii ongi, et hiljem alustame tööga, aga millal lõpetame, seda ei tea keegi. Ja ausalt öeldes – ega ju ei tahagi sisukat mõtlemist lõpetada…
See ei ole muidugi esimene samateemaline infoallikas, mis on mulle silma puutunud. Üha enam uuritakse ja kirjutatakse füüsilise koormuses seostest vaimse sooritusvõimega. Olgu selleks siis keskendumise edendamine või hoopis loova hajusmõtlemise toetamine. Toimunud on huvitav nihe. Pikki aastaid oli füüsilisele treeningule erguramiseks pigem rõhumine vastupandamatu rannavormi saavutamise võimalusele. Ja paljudel, oi kui paljudel juhtudel ei kandnud see mingit vilja. Näis, mis saab nüüd, kus 30 minutilise päevajooksu põhimotivatsiooniks on hoopis hippokampuses füüsilise treeningu tulemusena sündivad uued ajurakukesed?!?
Artikli sisu väga lühidalt kokku võttes võib öelda, et tuvastataud on füüsilise treeningu soodne mõju:
- tähelepanuvõime suunamisele ja koondamisele,
- mälu parandamisele,
- kujutlusvõime ergutamisele ja
- vaimse võimekuse kestmisele ka vanemas eas.
Vot nii! Nüüd aga, head sõbrad, tormame toksimise asemel hoopis jooksma 🙂
Rasvatihane rasvapalle toksimas. Kujutis veebist, kuna minu omad ennast pildile püüda veel ei lase.
