Tunnen, seetõttu mõtlen, järelikult olen olemas!
Niisugusele tõdemusele jõuab Giulia Enders oma võluvas raamatus “Võluv soolestik“.
Giulia ja tema uurimustööde kohta leiab palju teavet nii teksti kui videoveebist ja see tasub tutvumist. Raamat on samuti võluv, nagu ma juba ka nimetasin. Väga palju ei häiri isegi teatav hulk tõlke- ja toimetusapsakaid, mis sunnivad mõnda lauset mitu korda lugema, et ise konteksti abil välja mõelda, mida autor ikkagi ühel või teisel puhul on tahtnud öelda.
Nüüd aga võivad head blogilugejad mõelda, et tore lugu küll selle soolestikuga, aga miks ma räägin sellest raamatut siin ilmselgelt koolitusele ja õppimisele keskenduvas keskkonnas 🙂
Vastus on tegelikult väga lihtne – Giulia viitab oma väga humoorikalt kirjutatud populaarteaduslikus raamatus veenvalt teadustulemustele, mis ütlevad, et meie mälu ja motivatsioon on väga palju mõjutatud meie soolestiku seisukorrast ja seal toimuvast. Nimelt ühendab aju vastavaid keskusi ning peen- ja jämesoolt sama hästi kui otseühendusena uitnärv ja kõik, mis toimub kõigi eest varjatud pimedas kohas, jõuab aju poolt juhitud käitumise läbi avalikkuse ette.
Koolitajana teen ma selle teadmise pinnalt veidi vallatu järelduse selle kohta, et õppetööd läbi viies tasub inimestelt küsida muuhulgas ka seda, kuidas nende seedimisega lood on ja kas nad kostitasid ennast hommikul ikka kõige parema mõeldava toiduga, et valmistada oma motivatsiooni ja mälukeskus ette suuremaks pingutuseks 🙂
Siit jõuan tagasi ka postituse pealkirja lahtiseletamiseni. Nimelt väidab Giulia, et läbi soolestiku saadava info hulk maailma ja meie endi suhte kohta on nii suur, et sooltel on määrav roll meie minapildi kujunemisel ja ümberkujunemisel. Kõhus tekivad tunded mõjutavad seda, kelleks me ennast peame. “Tunnen, seetõttu mõtlen, järelikult olen olemas,” tõdeb ta.
- Lendamiseks võib vaja olla väikest müksu
- Mida on probleemilahenduse kohta võimalik õppida kõrvitsatelt