Lendamiseks võib vaja olla väikest müksu

Kes meist ei tahaks lennata?! Ja seda veel eriti kõrgelt?! Ilmselt ikka tahaks, aga lendama õppimine on ikka täiesti omaette trikk. Nägime seda hiljaaegu ise pealt. Ja väga lähedalt sealjuures.

Meie naabril on krundi peal elektriposti otsas kurepesa. Kureteema on seetõttu meie omavahelises suhtluses läbiv. Kevadel ootame, millal tulevad. Tulevad nad aga naabri lapselapse sünnipäeva ajal. Siis arutame, mitu poega on. Siis võib juhtuda, et mõni poeg saab poole kasvamise pealt hukka ja see on loomulikult pikk ning kurb teema. Siis hakkavad lendama õppima. Ja siis lendavadki ära. Igal nädalal on seega täiesti uued jutud ja asjalool omad arengud.

Mõnikord võib see kõik üsna kurvalt kulgeda. Näiteks möödunud suvel alustas perekond kolme pojaga, aga Egiptimaale lennati lõpuks ikkagi vaid kahekesi. Esimene kurepoeg kukkus või visati pesast välja üsna alguses. Teise puhus tormituul pesast välja enne, kui tema tiivad teda kandsid, ja nii ta maa peal hukka saigi. Kolmas aga ei jõudnud kokkuvõttes nii palju kosuda, et oleks äralendamise ajaks piisavalt tugevate tiibadega olnud. Jäigi maha. Kõndis ja konutas nukralt paar päeva mööda põlde ja siis ampsas keegi tema kaela samamoodi kahekorra nagu see oli juhtunud keskmise kurepojaga.

Tänavu alustati kahe pojaga. Ühe leidis naaber õige varakult pesa alt maapinnalt. Tomatid ei olnud siis veel igatahes õitsema hakanud. Teist ja seega ainsaks jäänud poega poputati ja söödeti. Kaks nädalat tagasi võttiski ta ühel päeval tuule tiibade alla ja lendas… meie lauda katusele. Ja seal ta siis seisis kaks ja pool tundi. Küll käänas oma pikka ilusat kaela siia ja sinnapoole ning küünitas alla vaadata. Ilmselgelt oli näha, et tal jääb julgusest puudu, et uuesti lendu tõusta ja pesa peale tagasi minna.  Aeg läks ja me kõik, kurepoeg kaasa arvatud, muutusime üha närvilisemaks… mida teha, kui ta ei julgegi lendu tõusta ja väsib ühel hetkel nii ära, et kukub alla. Minu peas ketrasid juba erinevad hädaabinumbrid, kuhu helistada. See ei ole ju naljaasi, kui kurepoeg väsimusest sulle õue peale potsatab. Selline vastutus!

Ühel hetkel aga võttis kurepoeg ise sõna – ajas tiivad kohevile ja hakkas kassi moodi kräunuma. Sellist häält oleme varem ikka ka kuulnud – ilmselgelt siis, kui ta on üritanud lapsevanematelt mingit praremat nokapoolist välja pressida. Nojah, seisis ta siis meil seal katusel ja kräunus – valjult ja haledalt, ning siis saabus äkki lahendus – vanakurg. Jah, just nii ühe sõnana nii me neid siin nimetame. Vanakurg lendas suure hooga pikeerides kurepojale peale ning müksas ta sõna otseses mõttes lendu.  Kurepojal polnud aega enam kräunuda ega midagi – ta lendas. Ilusasti, graatsiliselt ja uhkelt kuni sujuva maandumiseni oma turvalisse pessa.

Niisiis – lendama õppimiseks, või ehk ükskõik mille mugavustsoonist väljaspool asuva oskuse õppimiseks võib vahel olla vaja, et keegi sind müksaks. Sõbralikult aga kindlalt 🙂

Kurepoeg katusel

IMG_20160725_100603

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.