Probleemõppest elus eneses

Olen juba pikka aega pidanud väärtuslikuks neid õppesituatsioone, mis on üles ehitatud probleemõppe põhimõtetest lähtudes, aga mulle tundub, et täna mõtlesin elus esimest korda sügavamalt järele selle osas, mis juhtub, kui lapsed õpivad ilma, et nad õpiks probleeme lahendama.

Suure tõenäosusega saavad neist täiskasvanud, kes enamike elus ette tulevate keerukamate olukordade puhul püüavad ikkagi probleemi ära lahendada nii , et “kontrolltöö” saaks kähku tehtud ja sellega asi unustatud, sest “õpitakse ju õpetaja, kooli, vanemate või sellesama kontrolltöö pärast”.

Kes meist poleks kohanud ükskõik millisel elualal mõnda inimest, kes pidanuks oma ametist tulenevalt ja tööülesannetest lähtuvalt lahendama vastava valdkonna spetsialistina mõne meie kui kodaniku ja abivajaja probleemi, aga selle asemel on ta sellest lihtsalt mööda hiilinud või üle libisenud. Halvemal juhul, pealiskaudse suhtumise ja asjasse mittesüvenemise tõttu, asja isegi päris untsu keeranud. Meie jaoks muidugi. Tema ise on endale “tehtud!” kirja saanud ning järjekordse “kontrolltöö” sooritatuks lugenud. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.