Neuromüüdid või euromündid?
Neuromüüdid (neuromyths) on tore sõna – selline hästi kõlav ja põnevust tekitav. Minus tekkis kohe esimesel kuulmisel huvi, et millega on tegu.
Tuleb välja, et on olemas spetsiaalne OECD neuromüütide lehekülg, kus on esitatud näited mõningatest levinud uskumustest seoses aju tööga ning nende juures siis ka kohe kriitilised tekstid sellest, mida teadus tegelikult antud valdkonnas tõestanud on või tõestamata on jätnud.
Kõigile täiskasvanud õppijatele võiks näiteks huvi pakkuda see, kuidas on käsitletud müüti, mille kohaselt inimese aju areneb teatud valdkondade osas vaid teatud piiratud ajavahemikel ning seda ainult varases lapseeas. Tuleb välja, et hoolimata lapseeast kui kriitilisest arenguperioodist, säilitab aju oma plastilisuse ning seda on teadlikku, tõhusa ja sihipärase mõjutamisega võimalik muutumas hoida kogu inimese eluaja. Minu jaoks iseenesest ei olnud see viimane tõdemus uus, küll aga oli mõtlemapanev see, et arengupsühholoogia teadustulemuste veidi kitsas või nihkes tõlgendamine on andnud tulemuseks laialt levinud arusaama, et õppimise võime lõpeb koos lapseeaga. Võib-olla on see ka üheks põhjuseks, miks hoolimata Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andrase ja Euroopa täiskasvanuhariduse platvormi (EPALE) laiaulatuslikust teavitustööst on meil siiski täiskasvanuid, kes peavad end õppimise jaoks liiga vanaks – nii nagu selgub viimasest täiskasvanuhariduse kampaania tulemusuuringust.
Teine huvitav müüt on seotud laialt levinud ja ka laialt kasutuses oleva õpistiilide (Learning Styles) müüdiga. Tehes sellele sõnaühendile otsingu, olgu siis eesti või inglise keeles, tuleb vasteid palju. Väga levinud on ka meie maal arusaam sellest, et inimkond jaguneb neljaks selle alusel, kas nad õpivad pigem kuulates, vaadates, tegutsedes või mõtiskledes (inglisekeelsena levinud pigem kui VAKT ehk visual, auditory, kinaesthetic, tactile). Neuromüütide leheküljel aga on toodud välja selle lähenemise nõrkus viitega, et teooria on ebaloogiline, pannes ühte patta tajumise ja infotöötluse koos tähenduse loomisega. Samal teemal on 2004. aastal uurijate rühma poolt (Coffield, F jt) tehtud põhjalik ülevaade Should we be using learning styles? ning see annab mitmekülgse ülevaate erinevatest õpistiilide teooriatest, muuhulgas ka VAKT-ist. Nendepoolne väide on, et mudel seostab liigselt lihtsustatuna aju aktiivsuse ning füsioloogilised ja psühholoogilised eelistused. Samuti hoiatavad nad kaasneda võiva õppijate sildistamise eest.
Leheküljel on neuromüüte rohkemgi ning need on väärt tutvumist. Lugedes tasub muidugi olla kriitiline. Ehkki alati kriitiline olla on väga väsitav ja ajamahukas. Lihtsalt uskuda on märksa lihtsam. Minu jaoks jääb vaatluse all olnud neuromüütide lehe puhul vajaka müüte kummutavate argumentide suhteline vähesus ja vahel ka ühekülgsus. See aga on omakorda heaks põhjuseks teemadesse rohkem süveneda.
Ma ei ole seda eraldi uurinud kuid kujutan ette, et teadusmüüdi tekke skeem on ligilähedane külajutu loome loogikale ja usule, et “kus suitsu, seal tuld”. Neuromüüdid kõlab ju nagu euromüüdid ja see nagu euromündid, mis omakorda nagu euroraha ning siit järgnevalt rahaliit, millest omakorda tuleb euroliit ja siin lähedal on NSVLiit jne 🙂
- Koolituskeskus Tungal 2017. aasta tegevusnäitajad on avaldatud
- Põlvamaa julged hundid tegid endale kodulehed